Laul „Ööbikule” ilmus esmakordselt trükist Eesti Postimehe Muusiku lisalehes 1883. Sõnad lõi G. Wulff-Õis seminarikaaslase K. Rammi valmis viisile. Luuletuse agiteeriv isamaa-aatelisus äratas kaasaja baltisakslastes meelepaha. Kuid kauni meloodia ja võitlusjulgete, tunderikaste sõnade poolest leidis „Ööbikule” eestlaste seas kiiresti poolehoidu, jõudis üldrahvalikku lauluvarasse ja püsib seal tänini.
Õrn ööbik
Gustav Wulff-Õis / Karl Ramm
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Ehk metsas tore’l toomingal
saab hüüdma sinu suu,
kui tähed hiilg’vad taeva all
ja valgust kallab kuu?
„Ei mõisa aias helista
või laulu minu rind:
su vanemate verega
on väe’tud see pind!
Ka metsas tore’l toomingal
ei hüüdma saa mu huul,
vaid talupoja akna all
seal pühal pärnapuul.
Kui jõuab õnnis suine öö,
siis laulan talle ma,
et unuks meelest päevatöö,
jääks rahul magama.
Kõik öö siis hääled heljuvad
ta kauni kambri sees,
ja unenäod ilusad
tal seis’vad silme ees.
Kui aga taevas kumab koit
ja kaob pime öö,
siis laulan: tõuseb priiusloit
ja vaob orjavöö;
sest vaimu taeva võlvilla
ju näha koidutuld
ja uuel ilul särama
löönd Eesti oma muld!”
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Ehk metsas tore’l toomingal
saab hüüdma sinu suu,
kui tähed hiilg’vad taeva all
ja valgust kallab kuu?
„Ei mõisa aias helista
või laulu minu rind:
su vanemate verega
on väe’tud see pind!
Ka metsas tore’l toomingal
ei hüüdma saa mu huul,
vaid talupoja akna all
seal pühal pärnapuul.
Kui jõuab õnnis suine öö,
siis laulan talle ma,
et unuks meelest päevatöö,
jääks rahul magama.
Kõik öö siis hääled heljuvad
ta kauni kambri sees,
ja unenäod ilusad
tal seis’vad silme ees.
Kui aga taevas kumab koit
ja kaob pime öö,
siis laulan: tõuseb priiusloit
ja vaob orjavöö;
sest vaimu taeva võlvilla
ju näha koidutuld
ja uuel ilul särama
löönd Eesti oma muld!”
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti