vaata videot
Mul iga
hommik kisub pilgu teele
ehk mõnda
rada astub sinu jalg
ma olen
näoli langend järveveele
kui kõu taob
vikerkaari sildadeks
ning
valelootustega vetepeeglid
ma peksin
kividega kildudeks
ning eksind
mööda soid ja padusid
ma oravatelt
pärind, kas ei näind nad
oo kuhu sa
nii kauaks kadusid
sind kusagil
nad pole kohanud
ja eitavalt
on väristanud haavad
ning kuused
nukralt vastu ohanud
Ma mesilase
kombel vastu õisi
ka oma palet
püüdsin paotada
ehk lille
sees sa möödaminnes võisid
siin oma
juuste lõhna kaotada
kuldkarikad
kõik nõretamas meest
seepärast
kumalane tõstab piiki
ja kurjalt
sumiseb: sa mine eest
sind
otsides...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti