Metsalilled
Sügiskuu metsas on käes
varakult hämardub päev
männiku
lookleval teel
viimaseid
lilli näen veel
jalge ees sambla sees
siin ja seal meelespead
nende paar viimast õit
ügis unustas viia meilt
metsas käin muret täis on mu rind õite seas
ja sulle nopin siis ned
kõik andeks saan ja nii ehk taas
põimuvad veel me teed
mööduvad kiiresti kuud
saabubki suvi meil uus
kohiseb mets nagu hiis
pulmakell heliseb siis
Neiu noor valge loor
nii see päev melde jääb
mõrsja peas pruudi pärg
metsalillede põim on see
aga tea meeles pea
millest kõik algas kord
ja kuis kord ristusid me teed
kimp õisi peos nüüd õnne seob
on metsalilled need
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti