Laulupeo laulud

Sisukord:

Mul oli üks ilus rõõm
Mis mu põues pakitseb
Rahu
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan

Taeva äärel mürab mere lagi,
Põhjamaa
Maa ja ilm 

Mul oli üks ilus rõõm.
 mul oli üks suur, puhas rõõm!

Suur, puhas, ei millestki loodud
rõõm, suur, puhas, ei millestki loodud…

Oli üks ilus rõõm,
oli üks puhas rõõm,
ei millestki loodud rõõm.
Oi, tulikakollane lõõm
üle puudealuste kooldub!
Oli siin helesinine tuul,
metsamägedelt korraks ta tuli,
liigub veelgi all lõhnava puu
tema hingusest tulikatuli.
Oi, tulikakollane lõõm
tuuletõkkena puude all kooldub!
Mul oli üks ilus rõõm ja see rõõm polnud millestki loodud.

 

Mis mu põues pakitseb,

mis mu meele nukraks teeb,

mis mind ära ehmatab,

kogunisti kohutab?

Et nõnda palju ilu on suure ilma sees,

et nõnda palju valu on elus elades.

Et nõnda palju ilu on merelainetes,

et nõnda palju ilu on taevatähtedes.

Et nõnda palju õrnust on armu silmades,

et nõnda palju soojust on noores südames.

Et nõnda palju elu on rinnas sügavas,

et nõnda palju valu on põues palavas.

On ilu, elu, valu

nii palju ilma sees

ja sellest kõik nii vähe

RAHU

Muusika :Rein Rannap

Sõnad :URMAS ALENDER

Vaikusse, valgusse, puhtusse minna

suudan, kui ületan enda.

Sinusse usun kui kindlasse linna,

ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha.

Sina, Sina vaid vaikuses kajad.

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,

küllap siis seda on vaja.

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,

selleks mul  sindki on vaja!

Mul on su ilu vaja,

mul on su elu vaja,

mul on su hinge vaja,

sinu ilu vaja,

sinu rahu vaja

 

Kui siit pilvepiirilt alla vaatan

üle õitsva Eestimaa,

rõõmulaulu siis maailma saadan,

hüüan piksehäälega,

rõõmulaulu siis maailma saadan,

hüüan piksehäälega,

hüüan piksehäälega:

„Siin on ilus elada,

siin on ilus elada!“

Kullalaineil valendavad väljad,

järved hõbeehavad,

kaugel kõrged lehemetsad haljad,

kõue kombel kohavad,

kaugel kõrged lehemetsad haljad,

kõue kombel kohavad,

kõue kombel kohavad:

„Siin on ilus elada,

siin on ilus elada!“

Minge üles mägedelle,

tuule õrna õhule!

Vaatke alla oru põhja,

üle lille hiilguse!

Vaatke, kuidas oja keerleb

läbi luha läikiva!

Ja siis hüüdke alla orgu:

„Ilus oled, isamaa,

ilus oled isamaa!“

Ilus oled isamaa

 

Muusika : Karl August Herman

Sõnad Mihkel Veske

ja Juhan Kunder

Taeva äärel mürab mere lagi,

viskab vahtu pilvepool,

läbi luha ruttab kastejõgi,

laulab laintekoori laul.

Läbi luha ruttab kastejõgi,

laulab laintekoori laul,

laulab laintekoori laul:

„Siin on ilus elada,

siin on ilus elada!“

Siin on enne suurem sugu eland,

rõõmsam rahvas häälitsend,

siin on võidulaulu viisid kõland,

kanged mehed keelitsend,

siin on võidulaulu viisid kõland,

kanged mehed keelitsend,

kanged mehed keelitsend:

„Siin on ilus elada,

siin on ilus elada!“

 

Põhjamaa

Põhjamaa, me sünnimaa,

tuulte ja tuisuööde maa,

range maa ja kange maa,

virmaliste maa.

Põhjamaa, me sünnimaa,

iidsete kuuselaante maa,

laintemaa ja rannamaa,

sind ei jäta ma.

On lumme uppund metsatalud,

vaiksed taliteed,

nii hellad on su kerkokellad,

lumel laulvad need.

Põhjamaa, me sünnimaa,

karmide meeste kallis maa,

taplemiste tallermaa,

püha kodumaa.

Põhjamaa, me sünnimaa,

hinges sind ikka kannan ma,

kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.

 

 

Maa ja ilm  Olav Ehala /Viiu Härm

Olav ehala

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm                               
seda tunda ja tajuda…

Siin tulin ilmale, valguse sisse
ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd.
Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma
peaksin minagi võtma siis nüüd?

Küsida tahaksin ilmast ilma,
miks on just nii, mitte teisiti?
Omaks ma võtan oma maailma
– suure  ilma teen teisiti!

Minu päralt on terve ilm…

Ilmale tullakse ilmast ilma –
ammuilma ju kannab meid maa!
Ilmavalgust vist nägid mu silmad,
armas, et sinuga kohtuda!

Tean ju, neid laule on maa ja ilm
sinust ja minust ja meist,
sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist
ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk…
Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Olgu mu päralt või terve ilm,
jäädavalt minu on üksainus maa!
Siin on koos minu maa ja ilm –
ilmatu palju on jagada.

Seda, mis tuleb neist päevadest kaasa,
kokku on tõesti ju maa ja ilm!
Ilmatu tasa, ilmatu kaua kumiseb huultel:
mu maa ja mu ilm…