Seisan peegli ees ja on juba hilja

Seisan peegli ees ja on juba hilja.
Õhtuvalgus soe, kuid on jäätun'd mu hing.
Teiste kurjus teeb mul meeletult piina,
ei tea, kuis aidata end.

Ühel hetkel võib kõik muutuda halliks.
Sära silmist kaob, on nii kõle ja külm.
Kui Sind reedab see, keda pidanud kalliks,
on nii trööstitu meel.

Ei proovigi meeldida kõigile ma,
kuid soovin, et mind mõistad Sa.

Usun ainult endasse ja tean,
peagi kõik muutuda võib heaks.
Kui ka lootus läin'd,
tühjus jäänud hinge vaid.
Usun ainult endasse ja tean,
paremaks ju minna veel kõik saab.
Küll siis näed, kord päikest täis on iga mu päev.

Tahan uskuda, et rohkem on headust.
Tahan kõndida mööda siledat teed.
Tahan tunda soojust, mis õhkub Su pilgust
ning jää sulatab veeks.

Ei proovigi meeldida kõigile ma,
kuid soovin, et mind mõistad Sa.

Usun ainult endasse ja tean,
peagi kõik muutuda võib heaks.
Kui ka lootus läin'd,
tühjus jäänud hinge vaid.
Usun ainult endasse ja tean,
paremaks ju minna veel kõik saab.
Küll siis näed, päikest täis on mu päev.

Tea, et mulle haiget Su kadedus teeb.
Lõputult see painab ja hinge sööb seest.
Kas pean läbi käima ma tulest ja veest,
et suudaks ennast kaitsta ma õeluse eest?

Usun ainult endasse ja tean,
peagi kõik muutuda võib heaks.
Kui ka lootus läin'd,
tühjus jäänud hinge vaid.
Usun ainult endasse ja tean,
paremaks ju minna veel kõik saab.
Küll siis näed, päikest täis on mu päev.

Usun ainult endasse ja tean,
peagi kõik muutuda võib heaks.
Kui ka lootus läin'd,
tühjus jäänud hinge vaid.
Usun ainult endasse ja tean,
paremaks ju minna veel kõik saab.
Küll siis näed, päikest täis on mu päev.