28.2.2018

Et oleks rahu

Leheke viimne on külmunud puul
kui tuli, mil leegi kord kustutab tuul.
Laste poolt hüljatud nukk olen ma,
ei lahti neist tundeist saa.

Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd
kui hoiatus tuulde neis lindude hüüd.
Kuid läbi öö lendab siiski mu laul
ning inimlik soov ei kao.

Et oleks rahu ja veidi päikest,
mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest.
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas,
mis paneks naerma ka nukrad silmad.
Et oleks rahu ja veidi headust,
et iga kevad meis lootust tooks.

Mu laulud ehk midagi muuta ei saa,
kuid ometi südant neis valutan ma.
Ei ole ma siiski kui haavatud lind,
mu igatsus toetab mind.

Laulgem koos ja kõikjal siis
saatku meid see väike viis.

Aeg läheb, aga õnn ei kao


Aeg läheb, aga õnn ei kao,
kui ise oled mees.
Su elu saatuse üks ots
on sinu enda käes.

Hing suveleilis higistab
ja rinnus kõmab kõu.
Paar asja südant pigistavad
peaaegu üle jõu.

Siis võta töö, mis väsitab,
et maitseks jook ja söök.
Ja kallimaga musitades
meelest läeks elu nöök.

Pead kätte saama oma jao
maa peal ja elu sees.
Pead kätte saama oma jao
ja ette saama rõõmsa näo.
Aeg läheb, aga õnn ei kao,
kui ise oled mees.