Vahulillede udune voodi
Igaühel on
südamelaul
Igaühel on
see isemoodi
Lähen karjateed, karukell käe
Kutsun hiliseid laule ma koju
Ja nad tulevad männiku mäelt
Kõige viimane udus veel ujub
Minu laule vist teavad siin kõik
Õhus ripuvad kellukakannud
Kuna kõik nad siit karjamaalt sõid
Üks vallatu plehku on pannud
Üle vainude valendab aur
Mul on närbunud karukell süles
Igaühel on siin oma laul
Ja ma oma ei leiagi üles
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti